Kuidas diabeedi juhtimine on aja jooksul muutunud

Diabeediliidu pikaaegne juht Ulvi Tammer-Jäätes teab omast kogemusest, mida tähendab elada kroonilise haigusega. Tema enda diagnoos pandi juba 49 aastat tagasi, kui ta lapsena diabeeti haigestus. Samal ajal on diabeedi juhtimine teinud läbi märkimisväärse arengu ja tänapäevaste võimalustega on võimalik hoida veresuhkrutase normi lähedal ning säilitada elukvaliteet.

Elu diabeediga 1970. aastatel

Kui Tammer-Jäätes 1978. aastal haigeks jäi, olid ravivõimalused ja enesekontrolli vahendid tänapäevaga võrreldes olematud. „Kord kuus käidi laboris verd andmas ja nädala aja pärast said tulemuse arsti juures,“ meenutab ta. „Haiglas mõõdeti veresuhkrutaset kolm korda nädalas. See, mis vahepeal toimus, jäi teadmata.“

Koduseid mõõtmisvõimalusi toona ei olnud. Väikeste laste vanematel oli olukord eriti keeruline. „Üks lapsevanem kirjeldas, et tal ei olnud muud võimalust oma lapse veresuhkrut hinnata, kui ta pistis näpu pissipotti ja tõmbas suust läbi. Kui oli magus, arvas, et suhkur on kõrge,“ räägib Diabeediliidu juht. Alles kümmekond aastat hiljem jõudsid Soomest Eestisse esimesed glükomeetrid humanitaarabina. Probleemiks olid aga testribad, mis olid kallid ja raskesti kättesaadavad. „Inimesed lõikasid neid kokkuhoiu mõttes kolmeks-neljaks. Aga see oli juba suur samm edasi.“

Tasapisi laienes testribade kättesaadavus esmalt lastele ja seejärel teistele esimese tüübi diabeedihaigetele. Teise tüübi diabeetikud saavad aga ka praegu sada testriba aastas.

Diabeediliikumise algus Eestis

Diabeediliit moodustati 1992. aastal. Sellele eelnesid Tallinna ja Tartu suhkruhaigete seltsid, mis loodi 1986–1987. Praegu on liidul 22 allorganisatsiooni. „Algusaastatel oli peamine probleem informatsiooni puudus. Eestis oli olemas vaid üks väike brošüür suhkruhaigusest. Ega seda tarkust olnud kuskilt võtta ja see oli ka üks põhjus, miks ma meditsiini õppima läksin. Sest õige ruttu sai selgeks: kui tahad ellu jääda, tuleb endal õppida,“ tõdeb diabeediõe väljaõppega Tammer-Jäätes.

Tema sõnul on diabeetik ise endale kõige parem arst – seda eeldusel, et tal on piisav koolitus, tugi ja vahendid. Arsti ja õe roll on õpetada ning toetada. Lisaks saavad tänapäeval meditsiinitöötajad patsiendi loal jälgida ka sensoriandmeid ja analüüsida veresuhkrutaseme kõikumisi. See võimaldab raviprotsessi paremini juhtida.

Tehnoloogiline hüpe viimase 15–20 aasta jooksul

Viimased aastakümned on toonud diabeediravis hüppelise arengu. Praegu kasutavad paljud esimese tüübi diabeetikud Tammer-Jäätese sõnul sensoreid, mis mõõdavad veresuhkrutaset iga paari minuti järel ja kuvavad näidud ööpäevaringselt mobiiltelefonile või spetsiaalsele vastuvõtjale. „Inimene reaalselt näeb kogu aeg oma veresuhkrutaset. Kõige parem selle asja juures on see, et sensor annab märku, kui veresuhkur langeb ohtlikult madalale või tõuseb liiga kõrgele. Diabeetiku elu on nagu köielkõnd kogu aeg: ühel pool on liiga madal veresuhkrutase, mis on eluohtlik, teisel pool liiga kõrge veresuhkrutase, mis tekitab invaliidistavaid tüsistusi.

Lisaks glükoosimonitoridele, mis kontrollivad veresuhkrutaset, on kasutusel ka insuliinipumbad, sealhulgas „targad“ pumbad, mis suhtlevad sensoriga ja reguleerivad automaatselt insuliini manustamist, töötades n-ö kunstliku kõhunäärmena.

Diabeedihaigel pole võimalik hoida elukvaliteeti ilma mõõteseadmeid kasutamata, leiab Diabeediliidu juht. Ta toob näite 25-aastasest naisest, kes haigestus nelja-aastaselt ja on nüüd ühe silmaga pime, kuna tal ei olnud võimalik veresuhkrutaset korras hoida. „Kaasaegsed vahendid võimaldavad hoida veresuhkrut normväärtuste lähedal ja vähendada või edasi lükata raskeid tüsistusi, nagu pimedaks jäämine, amputatsioonid või neerusiirdamine.“

Muutunud on ühiskondlik suhtumine

Rääkides ühiskonna teadlikkuse ja suhtumise muutumisest diabeetikutesse, meenutab Tammer-Jäätes, et kui tema koolis käis, ei võetud teda klassiekskursioonidele kaasa, kuna õpetaja kartis, et midagi juhtub. Samuti oli ta seetõttu vabastatud kehalisest kasvatusest. Ka Tartu Ülikooli ei võtnud teda diabeedi tõttu vastu.

„Esimese tüübi diabeetikule ennustati toona 20–25 eluaastat pärast diagnoosi saamist. Autojuhilube ei antud, diabeetikutel ei lubatud lapsi saada. See hirm oli nii suur ja enesekontrolli võimalust ei olnud. Teatud mõttes oli toonane ettevaatlikkus arusaadav. Arstidel ei olnud teadmisi ja inimestel endil ka, seetõttu püüti vältida selliseid situatsioone,“ selgitab ta.

Tänaseks on suhtumine täielikult muutunud. Praegusel ajal, kui kõik kontrollivõimalused on olemas ning raseduse ajal ema diabeet hästi kontrolli all, pole Tammer-Jäätese sõnul harulduseks kolme-nelja lapse sünnitamine. Lisaks on teadlikkus levinud ka muudesse eluvaldkondadesse: „Spordiklubid ja tööandjad tellivad diabeedialaseid koolitusi. Tööandjatele selgitatakse, milliseid lihtsaid kohandusi on võimalik teha – näiteks külmkapi olemasolu toidu või insuliini jaoks.“

Mis on jäänud samaks, hoolimata tehnoloogia arengust ja teadlikkuse kasvust?

„Kõige raskem hetk on endiselt diagnoosi saamine. Teadmine, et tegemist on eluaegse kroonilise haigusega, võib olla šokk. Aga elu ei ole läbi,“ rõhutab Tammer-Jäätes. „Kaasaegsete abivahenditega on võimalik elada normaalset elu – seda eeldusel, et enesekontroll on järjepidev. Kui suudame veresuhkrutaset hoida maksimaalselt normväärtuste lähedal, siis on elukvaliteet märksa parem ja tüsistused kas ei tule või tulevad hiljem.“

Diabeediliidu juht lisas samas tulevikuarenguid vaagides, et maailmas liigutakse siirdamiste, geeniteraapia ja isegi ennetavate vaktsiinide suunas. „Katsetused käivad, sest diabeet on suur haigusgrupp ja ühiskonnale kulukas. Viimaste kümnendite arenguhüpped on olnud nii suured, et ma väga loodan, et ühel hetkel võib-olla saab diabeedist ka terveks.“

LinX CGM – kaasaegne lahendus igapäevaseks jälgimiseks

Üks uuemaid ja tehnoloogiliselt arenenumaid lahendusi on glükoosimonitor LinX CGM, mille kasutamist hüvitab alates 1. juulist 2025 ka Tervisekassa.