Kuidas kõrge või madal veresuhkur ära tunda ja mida nende korral teha?

Veresuhkur ehk glükoos on peamine aine, millest keha energiat toodab ning mis hoiab töös nii lihased, organid kui ka aju. Veresuhkru tase võib päeva jooksul veidi kõikuda ja see on täiesti normaalne. Probleem tekib aga siis, kui veresuhkru tase püsib pikema aja vältel liiga kõrgel või langeb liiga madalale. Seetõttu on kasulik teada, milline on normaalne veresuhkru tase ning kuidas tunda ära liiga kõrge ja madala veresuhkru sümptomeid. Sümptomite õigeaegne märkamine ja kiire tegutsemine võivad aidata tõsisemaid terviseprobleeme ennetada.

Mis on veresuhkur ja miks selle tase kõigub?

Keha vajab pidevalt energiat, et normaalselt toimida. Energia peamiseks allikaks on glükoos, mis jõuab vereringesse toidust saadud süsivesikute lagundamisel. Osa glükoosist talletatakse maksas ja lihastes glükogeeni kujul, et vajadusel oleks kehal varu, millest energiat ammutada. Lisaks energia tootmisele on süsivesikud seotud ka hormoonide, antikehade ning rakkude ja kudede ehitusega.

Pärast söömist on veresuhkru tõus täiesti loomulik nähtus, sest glükoosi hulk veres suureneb. Selleks, et liigne suhkur vereringesse ei jääks, hakkab kõhunääre insuliini tootma. Insuliin suunab glükoosi rakkudesse, kus see muudetakse energiaks. Nii püsib veresuhkru tase kontrolli all ja keha saab normaalseks toimimiseks vajaliku energia.

Milline on normaalne veresuhkru tase?

Tühja kõhuga on terve inimese veresuhkru norm 4,1–6,0 mmol/l. Pärast sööki glükoosi hulk veres tõuseb, kuid terve inimese organism viib selle 3–4 tunni jooksul tagasi tavapärasesse vahemikku.

Kõrgem tõenäosus diabeedi kujunemiseks on siis, kui enne söömist mõõdetud veresuhkru tase on 6,1–6,9 mmol/l. 7,0 mmol/l või enam viitab aga juba diabeedile.

Madal veresuhkru tase ehk hüpoglükeemia

Kui veresuhkur langeb alla 3,9 mmol/l, viitab see hüpoglükeemiale. Selle puhul seisneb oht selles, et korduvate episoodide korral võivad hoiatusmärgid muutuda järjest nõrgemaks ja inimene ei pruugi veresuhkru langust õigel ajal märgata. Tänapäeval aitavad riske vähendada sagedased mõõtmised ja spetsiaalsed glükoosimonitorid, mis annavad madalast veresuhkrust märku ja aitavad suuremate probleemide tekkeriski oluliselt vähendada.

Diagnoositud hüpoglükeemia puhul tuleb veresuhkru tasemel pidevalt silma peal hoida ja alati kaasas kanda midagi sellist, mis veresuhkru taset kiiresti tõstaks. Selleks võib olla näiteks kõrrejook, glükoositabletid või banaan.

Juhul, kui inimene ennast enam ise aidata ei suuda, tuleb kohe kiirabi kutsuda ja käituda vastavalt sealt saadud juhistele. Kui inimene on teadvuseta, ei tohi talle midagi süüa ega juua pakkuda, sest see põhjustab lämbumisohtu.

Mis võib hüpoglükeemiat põhjustada?

• liiga intensiivne treening või muu suur füüsiline koormus;
• toidukorra liiga pikalt edasi lükkamine või selle vahele jätmine;
• nälgimine või liiga piirav dieet;
• alkoholi rohke tarbimine;
• diabeediravimite või insuliini vale kasutamine;
• stress ja tugevad traumad;
• maksa, neerude või südame talitlushäired;
• hormonaalsed või ainevahetuse häired;
• kõhulahtisus ja oksendamine;
• kaasnevad haigused, näiteks autoimmuunhaigused.

Hüpoglükeemia tunnused

Madal veresuhkru tase annab endast märku erinevatel viisidel ning sümptomid võivad inimeseti erineda.

Tunnuste hulka kuuluvad:

Kõrge veresuhkru tase ehk hüperglükeemia

Kui veresuhkur on normist kõrgemal tasemel, nimetatakse seda hüperglükeemiaks. See tähendab, et veresuhkru tase on tühja kõhuga kõrgem kui 6,9 mmol/l või püsib kaks tundi pärast sööki üle 10 mmol/l. Veresuhkru pikaaegne kõrge tase võib see põhjustada tõsiseid kahjustusi kogu organismile.

Kõrge veresuhkru korral saavad paljud organid kahjustada, nende hulgas näiteks silmad, neerud, süda, närvisüsteem ja veresooned. Lisaks võivad kannatada ka vaimne võimekus ja keskendumisvõime. Kui veresuhkur püsib pikema aja jooksul liiga kõrgel, suureneb lisaks teistele tüsistustele ka südame rütmihäirete ja dementsuse tekkimise oht.

Kui veresuhkur on pikemat aega liiga kõrge, näitab see, et organism ei suuda süsivesikuid enam normaalselt töödelda. Tihtipeale on selle põhjuseks diabeet või ülekaalulisus. Nende puhul võivad lisaks tekkida ka kõrgvererõhktõbi, ateroskleroos, südame- ja neeruhaigused ning silmaprobleemid.

Diagnoositud hüperglükeemia puhul tuleb vajadusel süstida arsti poolt määratud kiiretoimelist insuliini, mis hakkab veresuhkrut juba 10–15 minuti jooksul langetama. Seejärel tuleks veresuhkrut korduvalt mõõta, et kontrollida, kas tase normaliseerub. Samuti on oluline juua piisavalt vedelikku, sest see aitab kehal liigset suhkrut paremini väljutada.

Mis võib hüperglükeemiat põhjustada?

Veresuhkru tõusu võivad esile kutsuda väga erinevad tegurid. Sageli on see seotud kas insuliini valesti manustamisega või elustiiliga, kuid mõju võivad avaldada ka haigused ja stress. Sagedasemad põhjused on:

• insuliini vale kasutamine – näiteks süsti vahele jätmine, liiga väike baasdoos, aegunud või valedes tingimustes hoitud insuliin, külma preparaadi süstimine või ebatäpne süstetehnika;
• liigne süsivesikute tarbimine;
• kaasnevad haigused, sealhulgas kilpnäärme häired, neerupealiste või hüpofüüsi haigused, vähk ning liiges- ja nahahaiguste ägenemised;
• veres või uriinis tekkiv ketoatsidoos;
• ravimite mõju;
• menstruatsioon;
• unepuudus;
• vähene liikumine või kehakaalu suurenemine;
• tugev stress;
• vedelikupuudus.

Hüperglükeemia sümptomid:

Diabeedi vormid

Diabeet on krooniline ainevahetushaigus, mille korral organism ei suuda veresuhkru taset kontrolli all hoida. Põhjuseks on kas insuliini puudus, selle toime nõrgenemine või ajutine suurenenud insuliinivajadus. Diabeet on kogu maailmas üsna laialt levinud tõsine terviseprobleem.

1. tüüpi diabeet

Seda vormi põhjustab autoimmuunne protsess, mille tulemusena tekib insuliinipuudus. Haigus avaldub sagedamini lastel ning noorematel kui 35-aastastel. Kuna 1. tüübi diabeedi puhul organism ei tooda enam insuliini, on selle raviks eluaegne insuliini asendusravi. 1. tüüpi diabeeti ennetada ei ole võimalik.

2. tüüpi diabeet

See on kõige sagedamini esinev diabeedi vorm. Haiguse puhul ei toimi insuliin rakkudes enam piisavalt tõhusalt ehk tekib insuliiniresistentsus või ei eritu insuliini piisavas koguses. 2. tüüpi diabeet areneb aeglaselt, sageli märkamatult ning veresuhkur tõuseb aastate jooksul tasapisi. Liiga kõrge veresuhkru tase võib pikema aja jooksul kahjustada veresooni, mis omakorda mõjutab ka paljude organite normaalset talitlust. Need muutused kujunevad välja pika aja jooksul ning neid tagasi pöörata on väga keeruline. Igal juhul on haiguse ennetamine lihtsam, kui hiljem selle tagajärgedega tegelemine, mistõttu on tervislik eluviis ja regulaarne kontroll väga oluline.

Ajalooliselt on riskirühma kuulunud eeskätt üle 40-aastased inimesed, eriti need, kes on ülekaalulised, kellel on kõrge vererõhk või südamehaigused. Haiguse kujunemist soodustavad ka vähene liikumine, ebatervislik toitumine, suitsetamine, alkoholi tarvitamine ja pärilik eelsoodumus.

Viimastel aastatel on 2. tüübi diabeet tõusutrendis ka laste seas. Selle peamine põhjus on ülekaalulisus, vähene liikumine ja ebatervislikud toiduharjumused. See on murettekitav trend, kuna varakult alanud diabeet tähendab pikemat kokkupuudet kõrge veresuhkru ja insuliiniresistentsusega, mis omakorda suurendab muude tõsiste probleemide, näiteks neerukahjustuste ja südame-veresoonkonna haiguste teket.

Rasedusaegne diabeet

See diabeedi vorm tekib esimest korda raseduse ajal ning on seotud hormonaalsete muutustega, mis suurendavad kehas insuliinivajadust. Tavaliselt avaldub see raseduse teisel poolel ja kaob pärast sünnitust.

Millal tasub oma veresuhkru taset kontrollida?

Inimestel, kes on 35-aastased või vanemad on soovitatav lasta oma veresuhkrut mõõta vähemalt korra iga kolme aasta tagant.

Veresuhkru mõõtmine on eriti oluline nendel inimestel, kellel on suur risk diabeedi tekkeks. Ohustatud on näiteks inimesed, kelle kehamassiindeks on üle 25, kelle suguvõsas on esinenud diabeeti, kes on rasedad või kellel on varem diagnoositud rasedusaegne diabeet. Samuti peaksid oma veresuhkrut jälgima need, kellel triglütseriidide tase veres on kõrge (üle 2,8 mmol/l) ja HDL kolesterooli näit liiga madal (alla 0,9 mmol/l). Risk on ka neil, kelle veresuhkur kipub pärast sööki pikemaks ajaks kõrgele jääma.

Samuti suurendavad riski polütsüstiliste munasarjade sündroom, vähene liikumine, krooniline stress, liigne kehakaal või insuliiniresistentsus, mis võib väljenduda ka nahamuutustena.

Veresuhkru täpseks mõõtmiseks tuleb enne analüüsi olla 12 tundi tühja kõhuga.

Kuidas veresuhkru taset normis hoida?

Veresuhkru stabiilsena hoidmisel mängib suurt rolli inimese toitumine ja üleüldine elustiil. Seetõttu tuleks oma toitumist teadlikult jälgida, sest liigne süsivesikute tarbimine, rasvane või magus toit ning rohke alkohol võivad tasakaalu kiiresti paigast ära viia. Sama oluline on ka suitsetamisest loobuda.

Igapäevane liikumine aitab hoida kehakaalu kontrolli all ja parandab rakkude tundlikkust insuliini suhtes.

Ka stressi vähendamine on tähtis, sest pidev pingeseisund soodustab veresuhkru kõikumist.

Kuna 2. tüüpi diabeeti peetakse sageli elustiilihaiguseks, saab tervislike harjumuste abil selle kulgu mõjutada. Mõnel juhul on isegi võimalik haiguse avaldumist peatada või vähemalt kontrolli all hoida.

Teadlikud valikud on hea tervise alus

Veresuhkur on organismi peamine energiaallikas ning selle liialt kõrge või madal tase võib põhjustada tõsiseid tervisemuresid. Kui glükoosi tase pole normi piires, võib see kehas ajapikku teisi protsesse häirima hakata ning organeid kahjustada.

Diabeet tekib siis, kui keha ei suuda veresuhkrut enam iseseisvalt kontrolli all hoida. 1. tüüpi diabeeti küll pole võimalik ennetada, kuid 2. tüübi ennetamisel on tervislikul elustiilil ja riskirühma kuulujatel selle taseme regulaarsel jälgimisel keskne roll. Tasakaalustatud toitumine, regulaarne liikumine ja stressi vähendamine aitavad veresuhkru taset normis hoida ja tõsisemaid muresid ennetada.