Mis on insuliiniresistentsus?

Insuliiniresistentsus on seisund, kus keha rakud ei reageeri enam insuliinile nii tõhusalt nagu nad peaksid. Insuliin on hormoon, mis aitab verest glükoosil ehk veresuhkrul rakkudesse jõuda, et see saaks energiaks muutuda. Kui rakud muutuvad insuliini suhtes vähem tundlikuks, hakkab kõhunääre seda liigselt tootma. Lühiajaliselt ei tekita see suuri probleeme, kuid pikema aja jooksul on tulemuseks erinevad mured: veresuhkur hakkab püsivalt tõusma ja tekib oht eeldiabeedi või 2. tüüpi diabeedi kujunemiseks.

Insuliiniresistentsus ei teki üleöö. Tavaliselt areneb see välja aastate jooksul, sest inimene ei pruugi esialgseid sümptomeid märgatagi. Tavaliselt tulebki probleem välja alles siis, kui see on pikalt kestnud ja juba muid protsesse kehas häirima hakanud.

Kuidas insuliiniresistentsus keha mõjutab?

Kui glükoos ei pääse rakkudesse, jääb see vereringesse pidama ning seetõttu toodab pankreas rohkem insuliini. See tekitab olukorra, kus veres ringleb korraga nii liigselt suhkrut kui ka insuliini ja keha on pidevas ülekoormuse seisundis. See kõik suurendab südamehaiguste, rasvmaksa haiguse ja 2. tüüpi diabeedi tekkimise riski. Kõhuõõnde kogunev rasv on selles olukorras eriti ohtlik, sest see tekitab põletikku ja muudab rakud insuliini suhtes veelgi vähem tundlikuks.

Millised on insuliiniresistentsuse sümptomid?

Nagu mainitud, siis alguses ei pruugi insuliiniresistentsus endast üldse märku anda. Ometi on olemas mitmeid kaudseid tunnuseid, mis võiksid valvsaks teha:

• pidev väsimus ja energiapuudus, isegi siis kui oled teoreetiliselt piisavalt puhanud;
• tugev näljatunne ja isud, eriti magusa järele;
• kaal ei lange, kuigi sööd tervislikult ja teed trenni (see on väga sage mure);
• rasva kogunemine kõhupiirkonda;
• naha tumenemine kaela või kaenlaaluste piirkonnas (nn acanthosis nigricans).

Kui insuliiniresistentsus on juba viinud eeldiabeedi või diabeedini, võivad lisanduda sümptomid nagu sage urineerimine, janu, ähmane nägemine ja haavade aeglane paranemine.

Kes on suuremas riskirühmas?

Insuliiniresistentsust võivad põhjustada mitmed tegurid:

• ülekaal ja rasvumine, eriti kui rasv koguneb kõhule;
• vähene liikumine ja istuv eluviis;
• ebatervislik toitumine (liiga palju süsivesikuid, suhkrut ja töödeldud toite);
• krooniline stress ja vähene uni;
• pärilikkus ehk kui perekonnas on esinenud 2. tüüpi diabeeti;
• vanus üle 40–45 eluaasta;
• naistel ka hormonaalsed häired, näiteks polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS).

Oluline on mõista, et insuliiniresistentsus ei ole ainult diabeetikute mure ning see võib puudutada igaüht, kelle eluviis ja riskitegurid seda soodustavad.

Insuliiniresistentsust diagnoositakse glükoosi ja insuliini testidega

Insuliiniresistentsuse kindlakstegemine algab tavaliselt vereanalüüsist. Kõige levinum analüüs on tühja kõhuga veresuhkru mõõtmine, kuid sellest üksi ei pruugi piisata. Varajases staadiumis võib veresuhkur olla veel normis, samas kui insuliini tase on juba ebanormaalselt kõrge.

Seetõttu tehakse tihtipeale ka täiendavaid analüüse. Üheks neist on glükoositaluvuse test ehk suhkrukoormuse test: inimesele antakse juua glükoosilahust ning seejärel kontrollitakse veresuhkru taset kindlate ajavahemike järel. Selle abil saab hea ülevaate sellest, kuidas organism suhkruga toime tuleb. Lisaks saab arst mõõta ka insuliini taset, et näha, kui palju insuliini keha veresuhkru kontrolli all hoidmiseks toodab.

Diagnoosi panemisel ei lähtuta ainult ühest näidust. Arst vaatab tulemusi koos muude teguritega, nagu kehakaal, vererõhk, kolesteroolitasemed ja perekonnaanamnees. Need annavad tervikpildi ainevahetuse seisundist ja aitavad hinnata, kui suur on risk eeldiabeedi või 2. tüüpi diabeedi tekkeks.

Kes võiks kontrollis käia?

Riskirühma kuuluvatel inimestel on eriti oluline regulaarselt kontrollis käia. Ka täiesti terve inimene võiks pärast 35. eluaastat lasta oma veresuhkrut kontrollida vähemalt kord kolme aasta jooksul. Kui aga kuulutakse riskirühma, on soovitatav seda teha igal aastal või isegi sagedamini, vastavalt arsti juhistele. Varajane avastamine annab võimaluse õigel ajal sekkuda ja vältida tõsisemaid probleeme.

Tänapäeval kasutatakse üha rohkem ka kodus kasutatavaid seadmeid oma veresuhkru jälgimiseks. Glükoosimonitori abil saab inimene ise oma veresuhkru kõikumisi jälgida ning tänu sellele ebatavalisi muutusi märgata. See ei asenda küll arsti poolt määratud analüüse, aga sellegipoolest aitab see oma tervisel paremini silma peal hoida.

Kuidas insuliiniresistentsust ennetada ja leevendada?

Hea uudis on see, et insuliiniresistentsust saab ennetada ja leevendada. Väga palju sõltub inimese eluviisist ja igapäevastest harjumustest.

Toitumine

• Vähenda suhkrurikaste jookide ja maiustuste tarbimist.
• Eelista köögivilju, täisteratooteid ja kiudainerikkaid toite.
• Väldi pidevat näksimist ja proovi hoida toidukorrad regulaarsed.

Kehakaal

• Ülekaalulistel aitab isegi väike kaalulangus diabeedi tekkeriski vähendada.

Stress ja uni

• Püüa leida viise stressi vähendamiseks.
• Kvaliteetne uni on sama tähtis kui toitumine ja trenn. Unepuudus suurendab insuliiniresistentsuse riski.

Kas insuliiniresistentsus on pöörduv?

Varajases staadiumis on see seisund sageli pöörduv. Kui hakata oma igapäevastele harjumustele õigeaegselt tähelepanu pöörama, saab insuliinitundlikkust parandada ja diabeedi tekkimise riski vähendada.

Kui aga probleemiga õigel ajal ei tegeleta, võib insuliiniresistentsus edasi areneda eeldiabeediks ja sealt edasi 2. tüüpi diabeediks. Sellepärast on oluline oma keha kuulata, märgata muutusi ja vajadusel arsti poole pöörduda.